Ma tean et te koik olete oodanud pingsalt kuni ma jalle midagi kirjutan. Sorry!
Lihtsalt asjalood olid nii et parast vanaema lahkumist meie seast, ma lihtsalt ei ole suutnud siia midagi kirjutada. Ma tundsin et peaks tema malestuseks midagi kirjutama nagu koik teisedki, aga ma ei suutnud. Nii raske oli kuidagi, ja ikka veel on. Ma olen paris kindel et te koik teate kui vaga ma teda armastan ja igatsen, ja ma ei oska kuidagi hyvasti jatta, niisiis ma ei tee seda.
Ma olen ylivaga onnelik et mul oli voimalus koju tulla ja terve aasta vanaemaga veeta. :)
Nii monigi kord oli see raske, aga see oli samas ka yks mu parimaid aastaid. Ma tunnen sellist roomu iga kord kui ma meenutan aegu mis ma vanaemaga koos veetsin. Okey jah, voibolla poole ajast me ei saanud yksteisest arugi, aga mis sellest! :) :) :) Monikord pole sonu vajagi!
I still worry about her once in a while! I know she is well taken care of and I can stop worrying now!
I just wish I could look into her eyes one more time,and give her one of those big hugs I used to give her to make her feel better and to show her I much I love her.
At least I have all those great memories of her now to hold on to! Thank God for that!
I love her and miss her so very much!
1 comment:
Nii hea oli su postitust lugeda!
Ka mina igatsen teda ja siiamaani ma ei ole temaga hüvasti jätnud, ehk teen seda siis kui tõesti eestisse lähen ja ta hauale lähen ..
ega ei ole kerge.. kuid ma üritan iga päevaga üha enam mõelda, et ta on nüüd PARIMAS paigas koos Taevase Isaga, ja see leevendab seda ..
aga ma igatsen ja armastan teda .. ja ka mina olen VÄGA õnnelik et mul olid need 6 kuud temaga, mis veetsin tema eest hoolitsedes.
ja sind ma igatsen ka väga Gerlika, i really do!
Post a Comment